Olen üksikisa. Mõtlesin, et kas on ka teisi kes on koos lastega naise poolt maha jäetud? Minul on tütar ja vahepeal on kohutavalt raske, sest iga kord kui on probleeme, siis hakatakse ema taga nutma. Kuidas talle seletada seda, et miks ema ära läks? On seda võimalik teha nii, et tüdruk haiget ei saaks? On seda võimalik teha nii, et ta ei hakkaks mind süüdistama.
Ema kolis uue mehe juurde praktiliselt päevapealt ja laps jäeti koos minuga maha. Lapsele öeldi, et emmel sai armastus issi vastu otsa ja kõik. Kahju, et mingil hetkel ka austus lõppes ja mind lihtsalt maha ei jäetud vaid ikka mitu kuud juba topeltelu elati.
Kui asjadele veel kurba valgust heita, siis lapsel tekkis lahkuminekust selline probleem, et öösiti on hakanud alla tegema. Ma ei tea enam kuidas teda aidata nii, et me omavahel paremini läbi saaksime.
Vahepeal ta läheb meeletuks ja teeb lolluseid. Kõige lihtsam on öelda, et see on tähelepanupuudus aga kuidas on seda tähelepanu kõige õigem talle pöörata?
On siin teisi üksikisasid või äkki kedagi tarka ema? Tahakas kuulda kellegi arvamust väljaspool oma tutvusringkonda…

Pöörduja nimi / hüüdnimi
Üksikisa
Autor

1 kommentaar

  1. Väga siiralt kahju kuulda. Ja väga õudne ema, kes oma lapse nõnda hülgab. Kas neil igasugune kontakt puudub või on emaga siiski võimalik mingisugune suhe ehitada tütrel üles? Kui vana on laps? Ma eeldan, et päris väike, kuna teeb alla? Kas on võimalik talle leida mingi väljund väljaspool kodu? Minu abikaasa elab kaugel, vahel näeme vaid korra kvartalis ja lapsele on ka see raske, käime ratsutamas (alustas 3 aastasena) ja see viib mõtted mujale. Lisaks sisutame vaba aega võimalikult paljude tegevustega – ei pea olema kallid, käime jalutamas, võtsin koera ja liigume muuseumides palju.

    Ma ise soovitaksin leida lapsele ‘vanema õe’, Tallinnas ja vist ka Pärnus ja Tartus on sellised programmid olemas. Lisaks soovitan pöörduda MTü Üksikvanema Heaks poole – olen selle kaudu ise toetanud kahte üksikvanematega perekonda.

    Edu ja jaksu!

Lisa oma kommentaar