Meil on viimasel ajal päris keeruline olnud. Poeg on impulsiivne ja loov isiksus, kuid ta käib koolis, kus hinnatakse rangeid reegleid. Mul tekib vahepeal tunne, et üritame teda suruda raamidesse, mis ei ole tema arengule kõige sobivamad. Ma kipun sageli vaatama iseennast ja oma käitumist ning mind hirmutab see sarnases. Mina olin samuti selline mässumeelne, kes nõrgemad õpetajad välja vihastas ja tugevamad proovile pani. Minu suhtumine “Those who can, do; those who can’t, teach”, haavas kindlasti õpetajaid sügavalt. Isiklikult olen omal ajal koolis sattunud pahandusse, kui kirjutasin kirjandi “Ma vihkan rangeid reegleid”, kus ma avaldasin arvamust oma tolleaegse kooli, õpetaja kui ka direktorit kohta. Väga valusalt lõppes. Kuid nüüd on see justkui minu silme ees ja seekord olen hoopis uues rollis. Ma ei näita kuidagi välja oma nooruspõlve hoiakuid, et sealt malli võiks võtta. Kas geenid on nii tugevad? See on päris hirmuäratav.

Vaatasin ükspäev Jim Carrey intervjuusid, kus ta rääkis oma lapsepõlvest. Teda üritati samuti ohjeldada ja piirata ning sageli karistati temale iseloomuliku käitumise pärast. Aga nüüd suurena talle makstakse raha ja tunnustatakse selle eest. Ma ei mõtle ainult oma lapsest, vaid üldse lastest, kes rohkem välja paistavad. Kas on okei, et me oma raamidega surume alla isiksusi? Kus on see piir? Kuidas tunnetada seda piiri ning kuidas veenduda, et laps saaks õnnelikult areneda temaks endaks?

See teema ei piirdu kooliga, vaid on laiem. Lihtsalt see kooliga seonduva näide illustreerib seda päris kenasti.

Author

Kaarel on Nupsu üks asutajatest. Kahe lapse isa, abikaasa ning ettevõtja. Vanemaharidus ja sotsiaalsed teemad on Kaarlile hingelähedased teemad.

Write A Comment